Olen vaid hetk, mis oli, mis möödus, mis ununeb.

Olen pahane, pahane inimese peale, kes pakkus mulle ühe ilusa hetke.
Kas järgnevatel hetkedel on jõudu ja õigust rikkuda eelnevat?
Seda ühte hetke, mis oli, ma nautisin: kehad liikumas muusika rütmis, joobumus ja suud kohtumas. Sel õhtul just seda vajasin ning sina vastasid mu kutsele.
Ei, selle hetke peale ma pole pahane. Pahane ehk võik olla keegi teine.
Olen pahane, et ühel hetkel tulevikus vaatasid must mööda kui tühjast õhust, kui kellegist, kelle olemasolu soovid vältida.
Ma ei tea, kas tõesti soovid ühte eelnevat hetke olematuks teha, sest ma ei tea, kes sa oled, mis sinu peas toimub.

09.10

Keerled, lehvitades tiibu, nagu ööliblikas ümber hõõglabi. Kui lähedale julged minna? Kas tead, et ennast kõrvetada võid? Kas julged kõrbeda tuhaks armumise karmis leegis? Mis arvad, kas sellest on võimalik tõusta fööniksina, saada habraste liblikatiiade asemele tugevad linnutiivad, mis kannavad sind kõrgustesse?

Mis süü ja vastutus on selles kõiges vaesel tundetul lambil, kes kuidagi ei oska vastata liblika tungivale soovile vabaduse järele. Tema ainuke omadus on valgus, mida liblikas otsib pimedas öös. Ta on valitud teejuhiks hingele, kes vajab juhatust, kuid otsib seda valest kohast.
Mida saab parata lamp, et tema valgusega kaasneb ka kõrvetav soojus, mis tuhastab otsiva olevuse tiivad, lõpetab tema  rännu langusega pimedasse öösse. Jaa, nii lihtsalt saab valgusest langus.
Vastamata armastus kõrvetab su kaitseingli tiivad, kuid sul on vähemalt teadmine, et valgus on olemas.
Tuli on üksik pimedas öös.
Ta tajub vaid õrnalt tüütavat tiirlemist enda ümber, mis  jääb aina vaiksemaks kui tema sära aja jooksul tuhmub. Just enne kustumist hakkab ta ehk seda tiibade lehvimist igatsema.

Kes eelistaksid olla? Kas tuli või liblikas?
Ega sul valikut olegi. Mõlemad rollid meil määratud kanda on.
Kuid millal liblikas liblikas valgust näeb?

piisk

Vihmapiisad jooksevad mööda aknaklaasi alla, jättes järele paksud rasvased rajad.

Olen juba mitu päeva nende rännakuid jälginud ja mõelnud, kuidas oleks ise olla üks kiiresti maapinna poole kihutav veejuga.

Astun õue ja jalutan vihmas, ta peseb maha väsimuse, millega olen viimased tunnid võidelnud ja iga samm paneb üha enam mu sees helisema ühte viisi, ühte õnnelikku väikest viisi, mis mõnda aega juhib mu samme ja paneb tänaval vihma käes tantsima. 

Sarnanen väikese vihmapiisaga, mis langeb maa poole. 

Langemise hoog tekitab eufooria laine, mis on mind saatnud juba päevi. 

Loodan, et see ei lakka – siin õhus hõljumine on päris tore tunne.   

Mis juhtub aga, siis kui õhk, mis mind on kandnud saab otsa?

Vabalangemine ei saa olla lõputu ja millalgi pean potsatama maapinnale. 

Loodan, et satun jõe voogudesse, mis kannavad mind laia maailma, või porilompi, kus saab õnnelikult tatsata ühe väikese lapse jalg. 

Ja ükskord see piisk aurustub – mitte, et ta kaoks, vaid ta struktuur muutub –  ta jääb ootama uut sadu. Võib-olla langeb ta järgmine kord äikesevalguses. 

(pilt pärinem Dramamama videost: World Without music - kahjuks ma ei tea, kes on pildi autor)

All I do is dream


In my dreams I feel the beauty of my fears.
I feel them creeping under my skin so thin.
My fears are like my dreams.
I can make them real, or make them disappear.


 

kummitused

Sattusin just ühele internetilehele, kus kirjeldatakse fotosid, mis jäid pildistamata.
Pildid, mida ei tehtud, kuid mis jäid kummitama.

Kui tihti meie elus on olulised hetked, mida me ei jäädvustanud; teod, mida me ei teinud; soovid, mida me ei rahuldanud; laused, mida valmistasime hoolikalt ette, aga kunagi ei öelnud; unenäod ja unistused, mida lootsime tegelikkuseks muuta, aga ei muutnud; olukorrad, mida kujutasime ette, aga mida kunagi ei tulnud...
Kui tihti tundub, et just see käest lastud moment on see, mis oleks su elu muutnud, sind õnnelikumaks või paremaks teinud ... just see pilt oleks täiuslik olnud. 
Kui palju need hetked meie elu määravad ja tegelikkust muudavad, kui tihti kontrollivad meie saatust vaimud ja kummitused meie meeltest ja meie minevikust?

lumiste mägede jalamil

Istusin päikese käes, mis õhu kargusest olenemata tegi olemise soojaks.
Jalutasin, päike paitamas pead ja pimestamas silmi.
Kõndisin mööda kividest ümbritsetud radu - sisenesin hea tuju ringi ning jalutasin mööda une ja mälu laburünte.
Toetasin selja vastu külma, kõrgusesse suunatud kivi, mis ühendas kergelt külmunud maapinda helesinise, päikese soojusest helgunud taevaga.
Vaatan punast roosi, mis külmast ja mägesid katvast lumest hoolimata ikka veel õitseb ning mind valdab mingi kummaline  ja lohutamatu nukrus.
Teadmine, et ei taha lahkuda.
Samas tean, et see koht jääb  mind ikka kutsuma.
Oma mägede, karguse, ilu, hoolitsuse ja sisemiste raskuste ja saladustega.
Ma ei arva, et see on täiuslik koht, kuigi samas seda siit otsin.
Arvan, et see on parem koht.
Koht, mis omab unistust. Koht, mis oskab unistuse poole liikuda.
Koht, mis oskab unistusi luua ja muuta.

10 päeva kui igavik, kui olevik, kui hetk

Ärge lahkuge siit territooriumilt. Kontaktid välismaailmaga on keelatud!

Olen üksi?
Ei, teised on mu ümber. Ma näed neid eemal istumas või sama rada tallamas.
Näen neid kui haldjaid metsa all ja kui jaaniussikesi pimeduses vilkumas.
Aga ma ei näe nende silmi. Hingepeegel on suletud.
Ja ma ei tunne nende kehi.

Jäänud on vaid suhtlus oma oma sisemusega, mu oma kehaga, mu oma alateadvusega.
Ja see alateadvus mäletab, mäletab kõike, reageerib kõigele.
Januneb naudingut ja vihkab valu.
Tema otsustab mu üle. Ja seda on aega muuta, aeg on saada teadlikkuks alateadvusest.
Aeg on muuta ta reageerimismustrit.

Püsin paigal?
Istun sirgelt, ei lahku siit. Ei liiguta isegi mitte väikest varvast.
Siiski liigun. Kõik mu kehas liigub.
Vahel vaid aimatava tundmusena ja vahel hõlmab see liikumine kõik, ta hõlmab kogu su maailma. Tundub, et ta ongi kogu maailm (umbes nagu siis kui tajud kellegi südame lööke - nad saavad kõikehõlmavaks).
Vahel kiiresti - nii, et värelus jookseb mööda käsi alla kuni sõrmeotsteni. Vahel uskumatult aeglaselt. Hetk tundub igavik kui sa ootad, et valu mööduks. Ja ta möödubki.


Väljakannatamatu valu?
Valu on võimalik kontrollida, tema kohalolekuga harjub, kui sa tead, et ükskord ta möödub.
Teatud piirides on see võimalik ja isegi lihtsam kui ma arvasin.
Selleks kulus vaid üks päev, vaid mõned tunnid.
Ja muidugi ohtralt tahtejõudu.
Tahtejõudu oodata, selleks et tajuda asjade tõelist olemust. Nende mööduvust. 

Väljakannatamatu nauding?
Nauding on iha, iha millegi järele. Iha naudingu järele. Pideva naudingu järele.
Aga see ei tule. Nauding on alati mööduv. Iha aga on jääv ja see teeb naudingu väljakannatamatuks.
See on see, mis mind kunagi hulluks on ajanud ja võib seda ka tulevikus teha.
Tasakaal kaob. Oi kui habras ta on.

Olen pimeduses?
Silmad on suletud ja tuli on maha keeratud, aga pildid jooksevad.
Mälupildid kerkivad silme ette, mu minevik on jälle siin ... ja juba jälle kadunud.
Kadunuks ta peabki jääma.
Las ta läheb, ma olen uue lehekülje keeranud.

Värvilised mustrid - lummavalt kaunid - jooksevad mu silme eest mööda.
Neid tahan püüda, hoida oma silme ees, aga juba on nad läinud.
Tähelepanu peale - mu aju joonistub mu silme ees välja ja siis kohe terve inimkeha.
Kas ma näen aatomit?
Tähed ja galaktikad. Torman meeletu kiirusega neisse,
kiirusega, mis paneb pea ringi käima.

Hinga!!!

Olen vaikuses?
Ei ühtegi heli mu suust, ei ühtegi sõna.
Vaid tuul väljas puhumas, mets mühamas ja vihm aknaplekil oma muusikat mängimas.
Olen jõudnud vaikusesse? Oh ei - keegi seal peas siiski kogu aeg vestab tuhandet lugu.
Kuhu jääb siis rahu, seee loodetud hingerahu?
Ei, vaikus vist pole mulle määratud


Kõnnin ringiratast, ringiratast. Üks tiir teise järael. Ma ei märka enam ammu, mis mu ümber toimub, millest või kellest ma mööda kõnnin.
Hinga!!
Jah, justnagu vangla.
Aga see pole esimene kord mu elus, kui loon endale vangla. Ega jää ka viimaseks.
Me kõik teeme seda, teeme pidevalt.
Tegevuste vangla, valikute vangla, piirangute vangla, vabaduste vangla, tunnete vangla, soovide vangla, asjade vangla, tuleviku vangla, mineviku vangla, kohustuste vangla, naudingute vangla, armastuse vangla ... Mina vangla.

Hinga!!!!
Tunne!!!
Ära unusta, miks sa siin oled.