25.08.11

Täna olen omadega ära.
Selline tunne on, et olen osa endast kuhugi maha jätnud.
Järele mõeldes tean täpselt, mis ja kus juhtus.

Osa minust istub endiselt ühel kaljunukil.
Seal, kus ta tundis ennast hästi, olles turvaliselt maailma äärel,
vaadates ümberringi laiuvat tähistaevast.
Ta ei tahtnud lahkuda, kuigi ülejäänud minust pidi seda tegema.
See vaba hing aga tõrkus.
Ta oli valmis lendama.

Las ta siis istub seal ja hingab vabadust seni, kuni mina pean mõned asjad korda ajama.
Pean elama ühiskonnas kaugel mägedest, kaugel turvalistest ja soojadest kaljudest.
Las ta ootab mind seal kuni ka ülejäänud osad minust
õpivad olema vabad - õpivad lendama.
Las see vaba hing tunnetab mägede tuult ja kannab seda minuni siin.
Las see vaba hing mängib, et ka mina saaks õppida mängima.
Et ma ei kardaks reegleid ja piiranguid,
kuna ma tean, et osa minust jääb alati alati vabaks,
sest ta kodu on tähteda all kaljuserval.