Inimesi, keda ma usaldan ja keda ma austan.
Inimesi, keda Mul on vaja ja kellel on Mind vaja.
Sõbrad pole inimesed, keda sul on vaja, kuna nad pakuvad midagi - sel juhul vajad sa asja/teenust, mida nad sulle garanteerivad. Asjadega sõber olemine tundub tühi ja emotsioonitu maailm.
Seega jah - sõpru mul on vähe - tõesti vähe. Siiski ma ei kurvasta.
Sellest olenemata hoolin paljudest inimestest, isegi kui ma ei julge neid oma sõbraks pidada.
On inimesi, kele puhul mul tekivad aeg-ajalt naljakad emotsioonid - kartus neid kaotada/armukadedus, kuigi pole kunagi midagi kaotada olnud. Need on inimesed, keda ma austan ja tundub, et mingil määral ka vajan - miks nad muidu nii palju aastaid mu elus on püsinud. Puudu jääb usaldusest, julgusest end avada ning kõhkluspilv püsib ka küsimusel, kas nemad mind vajavad.
Teiste puhul ma pole kindel ei usalduse, austuse ega vajamise osas.
Ma küll natuke hoolin ja ka mõtlen neile, aga vajan neid üksnes kui mingi fantaasia kandjaid - fantaasia objekti aga on lihtne välja vahetada.
Kuidas muuta inimene inimeseks, anda talle võimalus olla reaalne, kiskuda maha fantaasialoor ja lasta tal olla Tema ise?
No comments:
Post a Comment