Eile jalutasin oma kodukoha teedel ja üle tüki aja taipasin kui ilus see koht on (kui ilus ta võib olla, kui ma vaid vaatan). Taevas oli helesinine ja pilverünkad kergelt päikeseloojangust rooska ja lillaka varjundi omandanud. Rohekas-sinaka varjundiga viljapõllud sulasid sügavrohelise metsaga ühtlaseks koosluseks. Ja päike seal taevas... see tulipunane ere kera, kontrastiks kogu maastiku ja taeva mahedusele. Kartsin/ootasin, et lähemale minnes, ta tõesti põletab. Põletab ära mälestuded ja fööniks võib tõusta tuhast.
Miks ma selle koha ilu olen unustanud? Miks ma siia eriti ei kipu?
Ehk selle pärast, et see on esimene koht, mille puhul olen tundnud, et ma ei kuulu siia. Kodu peaks ikka olema koht, kuhu sa kuulud. Minu jaoks on ta aga koht, millest on saanud alguse tunne/kartus, et ma ei kuulu kuhugi, ma ei kuulu Maailma.
Eile taipasin, et maailm ja elu võib olla ilus ka ilma selle tundeta. Ja tegelikult eile õhtul tundus ümbritsev kuidagi kodune ja oma. Ehk ongi mul vaja ainult selle koha ilu endas kanda ja muu unustada. Kõike pole vaja kaasas kanda.
No comments:
Post a Comment