armastan kohta, kus elan

Kõndisin koju pärast kohutavalt mõnusat trenni. Kevadine jahe tuuleiil, mis mind minnes saatis, oli kadunud. Ümberringi kaikus vaid vaikus. Meie hoovi mõnusas hämaruses särasid tähed nii  hellalt ja mõisalaternate kuma muutis pimeduse omaks. Kuulatasin - kostus üksnes kasemahla vaikne tilkumine. Järsku - öökulli huiked. Jäin tükiks ajaks välja seisma - nautisin ja olin tänulik.

Vahel on vaja hinge kinni pidada, senikaua kui vähegi jaksad selleks, et osata hinnata iga sõõmu, mis su kopsutesse jõuab – sulle eluenergiat annab. 

Vahel on vaja täielikku vaikust selleks, et kuulda ümbritsevaid hääli – hääli, mis täidavad maailma müstikaga.
Vahel on vaja pimedust selleks, et tõsta esile valgust – valgust, mis juhatab teed, juhatab teed koju.