Mõni inimene elab oma aja ära, nii nagu vahepeal mõni koht elab oma aja ära. Aeg on edasi liikuda. See koht ei paku mulle väljakutseid, ta ei istu mulle enam hästi, on kitsaks jäänud. See inimene ei tekita enam emotsioone, ei räägi uusi huvitavaid asju, ei toida mind.... muudkui liigume edasi, tarbime, viskame kõrvale, paneme mälestused kappi hoiule tolmu koguma. Vahepeal juhtub, et sorteerime neid. Raputame tolmu maha, voldime uuesti kokku ja lükkame riiuli tagumisse nurka.
Kuidas aga jääb korduskasutusega? Vahel on hea mõnest kohast eemale saada. Vaheldus. Seejärel tagasi tulla, selleks et avastada vanas kohas uut naudingut, näha seda värskete silmadega. Mõni inimene kaob, selleks et jälle tagasi tulla. Kui kaua aega läheb, kuni soovime nad taas kõrvale heita? Miks on mõned inimesed, keda üritame ikka oma elus hoida, neil mitte minna lasta, kuigi nad istuvad meile täpselt sama halvasti kui põhikooliaegne kleit. Samas kui teise heidame kohe kõrvale seetõttu, et ta ei kuulu meie hinnaklassi, investeeringud oleksid liiga suured. Kardame võlgu jääda.
Kuidas aga aru saada, kas ma ei sobi inimestega sellepärast, et olen endale liigselt kihte peale kasvatanud (oma keha peaks ju armastama sellisena nagu ta on? ärge üritage selga toppida numbrivõrra väikseid riideid!) või on nad tõesti kasutuskõlbmatud ... sorry, parim enne on läbi .... mänguasjad lagunevad koost.
Või lagunen hoopis mina tükkhaaval koost, õmblused on lahti, kvaliteet oli algusest peale halb, materjal on sobimatu, kulub kiiresti, tükid on halvasti kokku pandud.
No comments:
Post a Comment