Vaikus

Vahel tahaks põgeneda oma mõtete eest. Tahaks, et peas oleks vaikus. Kogu aeg jookseb mingi möla mööda närvivõrke. Ja enamasti just möla, mingi tüütu sisemine pinin, mis mulle nagunii kasu ei too, lihtsalt rikub meelerahu.
Hakkasin siis mõtlema hetkedele ja olukordadele, kus see sõnavoog seal ülevalpool vahelduseks on lakanud ja andnud kohta teist tüüpi tähendustekkele ning lasknud mul ümbritseva hetkega tõeliselt üheks saada.

1. Kui ma esimest korda mägedesse sattusin - mägedes pole midagi muud peale vaikuse, mis ulatub     silmapiirini. Pole tõesti midagi muud, pole mind ka.
2. Vahel tantsides - kui täielikult andun oma kehaga muusikale, kui tantsin hingest ja hingega koos.
3. Merelaineid vaadates - juhul kui suudan lainete rütmiga ühte sulada.
4. Vihma vaadates. Vihmale mõeldes tuli kohe pähe äikesevihm, aga see vist peab ühte teise nimekirja minema. Sest äikesevihm juba iseenesest sisaldab endas ootust, erutust. Siiski jääb vihm nimekirja: paduvihm järvel on niivõrd kõikehõlmav heli ja vaatepilt, et suudab matta enda alla kõik muu.