maailma radadel

Eile oli üle tüki aja taas esimene kord -  taas esimene kord, kui ma vaimustunult millestki rääkisin, rääkisin millestki, mida ma tunnen, et pean hetkel tegema - pean pidevalt tegema - pean muutma osaks enda elust, pean minema, pean kogema olukordi, mis jäävad väljapoole igapäevast mugavustsooni, pean tegema asju, mille puhul ma ise ka pärst mõtlen, et sa oled vahel ikka täitsa jobu. Ma ei saa midagi teha - ma ei saa midagi teha selle vastu, et mul on vaja avastada kaugusi, mul on vaja avastada Maailma - mul on vaja avastada maailma selleks, et ma suudaks avastada ennast. Ma pole veel suuteline - ma pole veel suuteline maailma seestpoolt väljapoole muutma. Olen vaid suuteline - olen vaid suuteline edasiliikumiseks muutma seda, mis asub väljaspool.

Kõndisin jõekaldal

saadetuna viimaste talvepäevade

jahedast kuid malbest tuulest

tõusulaine tantsis, joostes merele vastu

ja õhk väreles ühest vanast luulest.

Mõnikord reisijad peatuvad väsinuna

ja puhkavad pisut

mõne võõramaalase kaissu mässituna

kes teab, kus sa täna uinud

ja kes teab, kuidas seda laulu kuulda oled võinud.

Ehk kiigutad end rongiheli saatel

järgnedes mustlaspoisile

üksnes seljakott viiuli all esmavaatel

ja kui eksled

mõnel külmal võõral maal

saadan sulle ühe hällilaulu

tundmaks sinu lähedust selle naal.

Ühel päeval juhituna kindlatest tähtedest

üksteist taasleiame

mõnes kauges maailma nurgas

slummides, kus asub muusikute ja bandiitide urgas

või muinasjuturadadel, kus jookseme haldjate hulgas.

Ja palun mõnd reisijate Jumalat

et sul oleks kulutamiseks pisut raha taskus

külas, kus ootamas rõõmsameelsus ja lahkus

ja keegi voodis

soojendamas eemale talve

ja üks valge ingel

istumas aknalaual valvel. 

(vabatõlge Modena City Ramblers`i laulust Ninna nanna)