Sekundid jooksevad,
ruttavad mööda meist.
Ajavoolu armutut,
keegi peatada ei suuda meist.

Kõigil on kiire:
tuulel on kiire,
nagu ka pilvedel taevas
ja madrustel elulaevas.

Rutates kaotame enda,
oma unistuste toel ei lenda.
Siis ühel hetkel märkame,
et aeg on läbi,
ning tunneme häbi -
alles nüüd siis ärkame.

.