Kas surm on asi, milelle tuleks mõelda alles vanaduspõlves, siis kui ta juba silmapiiril virvendama hakkab, kui ta sind juba haarama hakkab? Või on ta osa elust, saadab meid kogu selle protsessi vältel – kõiki inimesi ühendav siht?
Arvan, et viis, kuidas inimene surmaga suhestub ütleb päris palju selle kohta, kuidas ta elu tajub, kuidas on suuteline oma elu elama.
Surmahirm - oma elu ohtu panemise hirm (nii sotsiaalse, emotsionaalse kui bioloogilise elu) piirab tegutsemisvabadust. Või just see soov seda hirmu tunda paneb kõõluma piiripelsetes olukordades – kas kukun või ei kuku?
Millal sa plaanid surra? Kuidas sa plaanid surra? Mida sa enne oma surma plaanid teha?
Kui inimesel oleks lõputult aega, siis ei peaks ju muretsema, ei peaks valima, mis on need asjad ja need tunded, mida ma tahan siin maailmas olles ära kogeda, kellega ja mis olekus ma tahan neid kogeda?
Kui vaid aega oleks maa ja ilm.
Teadlikkus aja piirangutest peaks panema meid härjalt sarvist haarama või vähemalt planeerima.
Kui paljud aga teavad, mida nad oma eluga saavutada tahavad? Enamik inimesi plaanivad nädalavahetuse väljasõitu kauem kui oma Elu.
Mis on eesmärk ja mis on sammud, mida eesmärgini jõudmiseks peaks ette võtma?
Milliseid piire sa oma elu jooksul tahad ületada? Kas ka surm on järjekordne piiriületus või lõppeb sellega sinu võimalus maailmale/universumile midagi anda - võimalus kasutada ja tekitada energiat?
Kui surm on lõpp, siis on surmahetkel hilja mõelda, kuidas sa oma elu tahad elada.
No comments:
Post a Comment