On natuke hirmutav, kui elutempo muutub nii kiireks, et pole enam aega rahulikult omi mõtteid mõlgutada. Tegemist vajavate asjade nimekiri aina kasvab...
Paraku hetkereaalsus on lihtsalt selline. Viimasel ajal peaaegu ainuke jututeema ongi kool, sest koos teosammul saabuva kevadega lähenevad hirmutava kindlusega ka sess ja lõputööd.
Paljude kallite inimeste jaoks saab üks etapp läbi, algab uus, mille puhul paljud veel ei tea, kuhu see neid viib.
Mina aga jätkan, õpin ikka edasi. Tegelikult ma ei kujuta oma elu õppimiseta ette. Süsteemis sees on hea ja lihtne, pole vaja suuri otsusi teha, pole vaja riske võtta. Homne päev on tunniplaanis kirjas, pole vaja arutleda, kuidas seda sisustada. Aga kas see süsteem rahuldab mind, pakub mulle seda, mida mul on tõesti vaja, et areneda, et nautida, et olla õnnelik?
Üks sõber küsis, kas mu elus on põnevaid hetki, mis pakuvad mulle naudinguid ja teevad mind õnnelikuks. Vastasin, et muidugi on, kuigi neid võiks tihedamini olla. Mulle meeldib mõte defineerida õnne hetkede kaudu, vastasel juhul muutuks see hoomamamtuks ja kättesaamatuks.
Ma tean, et ma olen õnnelik, kui ma veedan aega inimestega, kellest ma hoolin. Mul on vaja inimestest hoolida – või vähemalt mul on vaja uskuda, et ma neist hoolin. Ma ei saa endale selle usu ja vajaduse kaotamist lubada. Ilma selleta ma ei kujuta eksistentsi ette.
Hetkel aga kulgeb elu peamiselt raamatukogu, loengute ja trenni (eelkõige kahe esimese) vahel. Kas need hetked suudavad mulle rahuldust pakkuda?
Aastate jooksul, mil ma olen ülikoolis õppinud on olnud suhteliselt vähe asju, mida ma pole suutnud heale või väga heale hindele ära teha (ja rahuldava piiresse on kõik jäänud). Sellega on aga tihtipeale siiski kaaasnenud stress, fustratsioon, paanika. Olles asjad ära teinud, tunnen ma muidugi rahuldust, kergendust või isegi õnne – mida raskem olukord on tundunud, seda enam naudingut on sihtmärgile jõudmine pakkunud. Vahel teeb mõni C paju õnnelikumaks kui teine A, peaasi on see, et ma olen tõesti midagi teada saanud. Ilma väljakutseteta oleks elu tühi ja kool on hea süsteem, mis neid ette söödab.
Aga kui tihti me südamest naudime koolitöö enese tegemist? Kuidas ühendada nauding ja kool - süsteem, milles meie, üliõpilased, igapäevaselt elame? Kui tihti me tajume, et kõige ilusam hetk meie päevas on seotud koolitööga?
Minul õnneks on seda ikka juhtunud. Mõningased mõttevahetused seminarides on olnud just need, mida mul tol päeval vaja on olnud; on olnud need, mis on tekitanud kindlustunnet; on olnud need, mis on mõtlema pannud; on olnud need, mille kaudu olen maailma teisel viisil tajunud. Mõnda kirjutamist vajavat tööd olen teinud puhta rõõmuga ning osad eksamiks nõutavad materjalid on olnud justkui kasulikku materjali täis tipitud põnevad juturaamatud. Ilma nende hetkedeta ma ilmselt poleks enam ülikoolis, olgu mu kohusetunne kuitahes suur. Ja ma ei saa aru inimestest, kes õpivad ülikoolis, pidades seda üksnes mõttetuks kannatuste reaks. Õnneks eelpool mainitud hetki on minu jaoks veel siiamaani, ja kuigi see süsteem hakkab mind vaikselt ära tüütama ja ahistama, ning ma tunnen, et õige pea on hetk sellest välja astuda ja ise õnne läbi väljakutsete otsima minna, suudab ta mulle endiselt midagi ette sööta.
Hetkest kui ma neid hetki enam ei taju – head aega ülikool, head aega!
No comments:
Post a Comment