Tundub, et täna on hing kuskil mujal. Juba tükk aega tegelikult on olnud tahtmine minna, minna ära ... paraku aga pean hetkel üksnes mälestustega leppima.
Teekond on osa reisist. Seda ei tohkis unustada. Ka mina teen tihti vea ja magan kogu sõidu. Sihtpunkti jõudmise vahepeal võib aga leida toredaid üllatusi. Avastasin oma sahtlist pisut reisimälestusi. Ei, ma ei hakka teid tüütama mingite turismiobjektidega. Seekord jäid kätte hoopis mõtted, mis said kirja pandud novembris, teel Itaaliasse - vahepeatusega Saksamaal. Mõtted olid siis järgmised.
Esimene vaatus. Kirikuhoov.
"Istun Klevearis, kohas, kus aeg mitte ei voola, vaid tilgub. Linn, mis on nii rahulik ja turvaline, et ma tunnen nagu oleksin astunud sisse kellegi koju - ilma koputamata, ilma kutsumata - ja see paneb end tundma üleliigsena.
Istun kirikuhoovis ja mõtlen omi mõtteid - nukraid ja rõõmsaid samaaegselt. Vaatan deemonikujusid kirikutornil ja linde katuseharjal ning jälgin, kuidas päikesepastelisse sügistaevasse tekivad pilved. Kuulen aeg ajalt, kuidas kirikukell kaigub mu ümber, mu sees. Mõtlen elust, tahtmisest, armastusest.
Noogutan võõrale mööduvale ratastoolis vanahärrale - ta naeratab vastu. Nii vähe on vaja inimese naeratama panemiseks, aga nii raske on teha õnnelikuks teha. Naastes möödub ta minust, siis aga keerab ratastooli ümber ja tuleb minu suunas. Mul on juba nukker klomp kurgus, teades, et ma ei saa temast aru, mida iganes tal mulle öelda ka poleks.
Miks ma õpin keeli? Miks ma tahaks mõista kõiki maailma keeli? Selleks, et ma jõuaks inimesteni ... ma arvan. Samas, kas ma kunagi olen jõudnud ühegi inimeseni, kas ma olen seda tegelikult üldse üritanud. Vaid sõnade tundmisest ei piisa. Kas keegi on jõudnud minuni?
Niisiis, mõtlen Sinule. Tahan su kaisus olla, tahan sind kallistada, tahan sind vaadata, tahan sind puudutada, tahan sind saada....TAHAN. See kõik on lihtsalt tahtmine.....aga, kas ma sind armastan. Tahtnud olen ma elus palju asju. Öeldakse, et kui sa midagi väga tahad, siis sa selle ka saad. Jah, võib-olla lühiajaliselt. Ma arvan, et tahtmine on nagu laenamine - sa saad vaid hetkeks, kuna tahtmine ise on olulisem kui see, mille sa saad. Seega selleni jõudmisel kaotad sa tahetu mingis mõttes hetkel kui sa selle saanud oled.
Mõnel juhul on tahtmise taga veel midagi - midagi olulisemat kui lihtsalt tahtmine - sel juhul võib ehk öelda, et sa hoolid sellest asjast (inimesest), tõesti hoolid, ja ta jääb sulle alles. Aga Inimene, kas ma sind armastada oskan/suudan, seda ma ei tea.
Tegelikult ma ei suuda kõike mõeldut kirja panna, kuna mõtted hüppavad, ei oma kindlat jada. Mõtted pole ka alati mõttestatavad. Kirjapanek eeldab, et ma saaks oma mõtetest ja tunnetest aru - aga ma ei saa.
Siin kiriku taga istuda on kummaline. Armastus peaks ju seotud olema Jumalaga - või ma pigem ütleks, et mingi kõrgema väega, millel on palju avaldumisvorme. Mina aga teda/seda ei tunne. Kui meis kõigis on jumalust, siis peaks meis olema ka armastust. Ehk on armastus spirituaalne tee, mida mööda mu jalg pole veel astunud.
Mis on sõpruse ja armastuse vahe? Kas sõpra sa ei armasta, kas sõprade vahel ei saa olla kirge, ja kas armastajate vahel on alti kirg? Psühholoogias eksisteerib mingi kategoriseering eri liiki armastustest, millest igaühel on omad omadused. Aga tegelikkus pole kunagi kategooriatele vastav. Tegelikkuses eksisteerivad ka kõik vahepealsed etapid ja segapuntrad. Tegelikkus on liikuv, ta ei püsi paigal, ja ajavoog pole ühtlane. Üks sekund võib olla olulisema kaaluga kui kogu su ülejäänud elu."
Teine vaat(l)us. Elu vaateaken.
Kohvitassi käes hoides vaatan mööduvaid vanainimesi, käest kinni hoidvaid paarikesi ja kiirelt tõttajaid, kes liiguvad mööda värskelt jõuluehted saanud väikelinna tänavaid.
Vaikne ja rahulik muusika loob meeleolu ja tekitab kerge jõulutunde eelaimduse, kuigi lund pole ja piparkooke pole ja ma olen siin üksi.
Kui tihti me istume iseenda elu vaateaknal? Laseme sellel mööda libiseda, seda küll uudishimuga vaadates, aga olles suhteliselt osavõtmatud. Tegelikult sündmustest mõjutamatud, jäädes ümbritsevale võõraks, seda muutmata.
No comments:
Post a Comment