Suurpuhastus

Õues paistab päike. Ta paistab sisse köögiaknast ja kumab läbi õhulise kardina. Kuulan muusikat vihmast (http://www.youtube.com/watch?v=Ea--AMSXUTE). Jääpurikad tilguvad räästaäärel,  lumi ulatub endiselt aknaääreni ja maailm väljas sillerdab õhus päikesepaistel keerlevatest lumehelvestest.
Siiski on kevade tunne. Soov teha suurpuhastust, aga käsi ei kipu täna tolmulappi haarama. Tõmban lahti oma voodi kõrval oleva sahtli - palju pabereid - palju mõtteid. Aeg teha suurpuhastust mälestuste seas. See aga tähendab paratamatult nede ülelugemist ja ümberkirjutamist. Olevik ja tulevik kirjutavad alati minevikku ümber. Taipan, et mõned teemad jäävad samaks - mõned kevaded korduvad.
Kõige muu seast leidsin ka paar väga ammu kirjutatud luuletust. Ilmselt ainukesed, mida ma kogu elu jooksul kirjutanud olen. Kui olengi rohkem, siis on mälestus neist ja nende mälu kadunud. Ma isegi ei tea, kuidas nad siia sahtlisse sattusid. Ju olid mingi vana vihiku vahel, mis kodust sai Tartu kaasa toodud. Naljakas endal neid lugeda.

***

Ilmutus, kes tuli siis,

kui olin maa ja taeva vahel.

Ei tea, kas põrgusse mu viis, 

või tõstis taevasse käel kahel.

Ma polnud päris ise.

Olin teine veel.

Ka praegu olen teel, 

mis alles avaneb mu eel.

Eluratas kohta kummalisse jõudnud.

Ma pimeda mere kaldale olen sõudnud,

kus enam kohta astumiseks ei näe.

Kust võtan vette astumise väe?

Teed tundma südamega pead.

Saladus ja müstika on head.

Igavus on selgeltnägemise vili,

ootamatu pöörde võtab nali.

Vaid hing tunneb,

üksnes süda elab.

Seda unustades kaod.

Jäta elulainetesse vaod!

***

Jälle mõtlen inimestest,

kellele mõtlema ei peaks.

Miks hiilivad mu meeltesse?

Ei tea, kas pean seda veaks.

Kes olen neile?

Kes teab, kas see tee on meile?

kas uitab nendegi meel vahel minule?

Miks ikka mõtlen sinule?

Samas unustan lähedased,

kes mulle palju tähendavad.

Ei hinda kui õed ja vennad

on minu vastu hellad.

Lähedased kannatavad 

tujusid ja viha.

Võõrastele jäävad

naeratused ja iha.

Unistan kaugustest,

tahan kogeda ikka uut ja suurt.

Eemal nõlvadest laugetest,

elu mu soontes püüab tuult.

Vaikus ja rahu vahel on hea,

kuid kauaks paigale jäädes

siiski kõiges leian mingi vea.

Miks? Vastust ma veel ei tea.

***

Ei ole küll metsiku, taltsutamatu kirega hing,

kuid siiski rahutu

ja karmi käega tahutu.

Ettevaatust - mu leekidest võib välja tulla ving.

Ärge oodake liiga palju.

Ma pole tugev nagu kalju.

Vahel purunen kui portselannukk,

aga see veel pole hukk.

Korjan kokku tükid.

Nad pärlitena eluniidile lükin.

Tolmu puhun tuulde,

mis jõuab hinge suule.

***

Siis leidsin veel kunagi kirja pandud lauseid Helga Nõu raamatust "Ood lastud rebasele". Kunagi mul oli komme raamatutest asju välja kirjutada. Ma ei tea, kuhu see komme kadus. Igatahes kirjutan neist mõned, mis hetkel tunduvad olulistena.

"Valed on kerged suust välja lipsama. Või, kas need on ikka valed, sest tõe ja väljamõeldu piirid ei ole päris selged"

"Talle meeldib naerda, võib-olla naerab ta selleks, et maailma kogutud hullumeelsust taluda"

"Miks ta nuttis, seda ta tegelikult ei teadnudki, ainult hea oli ja ta lasi pisaratel voolata."

"See viimane on küll rumal mõte, aga Jumal ei kaitse meid rumalate mõtete eest."

Seal oli veel igast asju - minu elust, minu mõtetest, minu unenägudest, minu reisidest. Enamik kirjutatud mingile räbaldunud ja poolkortsus paberilipakale, mis parasjagu kätte oli kunagi juhtunud. Nojah, ja nüüd ma olen otsaga siia jõudnud nendega. 

Hetkeks aitab, aga ma arvan, et paar asja sahtlist jõuavad veel siia (ja eks mujalt ka). Ehk on kellelgi teisel ka huvitav lugeda.