Ma ei tea, kas ma olen väsinud, selle pärast, et ma olen masenduses, või ma olen masenduses selle pärast, et ma olen väsinud.
Istusin aknal ja tegin suitsu. Kuulasin muusikat. Kui on nukker, meeldib mul aknal olla, jalad üle aknaääre visata... Esimesel korrusel elades on see tegevus ohutu, aga ma olen seda alati teinud. Ka Narva maanteel, kolmandal korrusel elades, tegin seada pidevalt. Peast käis läbi mõte, et siiski ei tasu kunagi 10.le korrusele pesa hankida.
Vahepeal seal ääre peal kõikudes toimub muutus. Elule tekib teine perspektiiv, rumalad mõtted lahustuvad. Vaatad nukrusele ülevalt alla ja probleemid tunduvad tühised. Isegi naljakas tundub, et neid nii tõsiselt võtan - neid reaalseteks pean. Ka praegu ootan seda muutust, aga see vist toimib ainult maapinnast pisut kõrgemal asudes. Praegu jääb siis ainult oodata, et rumalad mõtted sulavad koos lumega. Lumi on ära tüüdanud. Tean, et koos lilledega hakkab kindlasti kasvama positiivne energia – energiat ongi hetkel vaja. Tuleb ainult kevadeni vastu pidada.
olen tänulik muusika eest
No comments:
Post a Comment