Osad inimesed ei puutu ümbritseva tühjusemerega kokku - nad on sisemaa, mis on kindlalt turvatud teiste inimeste kaitsva kihiga; teised aga vaatavad mere poole, mis uhub nende randa, olles samas ühest küljest kindlalt mandriga seotud; mõned on poolsaared - vaid napilt mandriga ühendatud; siis on veel uhkelt eraldiseisvad suuremad või väiksemad saared - nad näevad mandrit küll kaugelt, tunnevad rannajoont, aga seisavad uhkes üksinduses, ümbritsetuna võõrast mateeriast - merest, mis tundub omavat väge nad ühe lainega enda alla matta, üle uhtuda, struktuurid segi paisata, muuta nende nägu tundmatuseni.
Milleks on suhtlemine/kommunikatsioon vajalik?
Selleks, et leida mingi ühisosa teise(te) inimestega, nende maailma mõista - või pigem neid (osa neist) oma maailma kuuluvaks teha. Tunda, et sa pole üksik saareke, vaid sa oled liidetud mandriga, mis kaitseb sind saladusi peitva, ettearvamatu ja vägeva mere eest.
Viimasel ajal ei suuda sõnad minu jaoks seda funktsiooni täita. Nad libisevad lõputu vooluna üle huulte, aga ei seo mind kellegagi. Potsatavalt tühjalt maha ja jäävad mind sealt õnnetult põrnitsema. Tekitades minus süütunnet mu saamatuse pärast. Nad ei suuda lõhkuda barjääri minu ja teiste maailmade vahel. Ma ei suuda luua olukordi, kus tekiks uusi tähenusi (kus tekiks üldse tähendusi). Sõnad kordavad ennast - tühjad sõnad.
Kirjapandud sõnadel on veel siiski mingi võim maailma luua - seda organiseerida, luua süsteeme. Nad ei lenda nii kergelt tuulde.
Kirjapandud sõnad aga seovad üksnes maailmavaadete ja ideedega, mitte inimestega, kes neid kannavad.
novott.
ReplyDelete