Mingi hetk oma elus olen ma endale noa rindu löönud. Teatud põhjusel olen otsustanud selle sinna jätta. Ilmselt hirmust, et tema väljatõmbamisel kisun välja ka oma südame, jooksen verest tühjaks. Tema eemaldamise asemel püüan ta olemasolu varjata.
Olen temaga harjunud. See on osa minust. Enamasti võib ta seal rahulikult istuda. Mulle ei meenu ta olemasolu.
Aga siis mingi hetk keegi kogemata (tahtlikult,sunnitult?) keerab seda, või lihtsalt midagi puutub selle vastu, riivab seda kergelt - ja ma tahaks valu käes karjuda!!!
Pisarad jooksevad, aga nad ei suuda tuua leevendust. Valu rinnus jääb alles. Ma kohanen sellega aeglast, aga nuga ei kao, sest noa väljatõmbamiseks mul lihtsalt pole julgust.
kuule, ma tahax siin igale poole "novott" kirjutada.
ReplyDelete